Peaaegu igaühel meist on märkmetes lünki: puhkusenädal, mõni ununenud päev, pikem paus. See on normaalne. Tasub vaid teada, kuidas selliseid lünki lugeda.

Kõige olulisem reegel: kirje puudumine on teabe puudumine — mitte teave, et midagi ei juhtunud. Märkmeta päev ei ole sama mis päev märkmega „tunnen end hästi“. Kui hiljem oma tähelepanekuid sirvid (või arstile näitad), käsitle tühje päevi kui „ei tea“, mitte kui „kõik oli korras“. Tühjade päevade lugemine headeks päevadeks võib pilti moonutada — millises suunas, ei tea keegi, sest just seda sa kirja ei pannud.

Seepärast aitavad kolm eri tüüpi kirjet: „mul on sümptom“, „mul ei ole sümptomit“ (see on väärtuslik kirje!) ja — kui täiendad tagantjärele — „ma ei mäleta“. Lühike märge „valu pole“ ütleb rohkem kui tühi päev. Ja kui lisad midagi mõne päeva pärast, märgi, et see on täiendus — näiteks lisamise kuupäevaga. Nii eristate sina ja arst selle päeva tähelepanekut sellest, mida mälu järgi taastad.

Kas lüngad kaotavad märkmete väärtuse? Ei. Ka ebaregulaarsed märkmed aitavad märgata korduvaid asju ja valmistada ette küsimusi vastuvõtuks. Sa ei pea ka midagi „järele tegema“ — parem aus lünkadega kirjapanek kui vägisi täidetud. Regulaarsus on kasulik harjumus, mitte kohustus.

Ja kõige olulisem reegel üldse: märkmed ei ole kunagi pääsmeks arsti juurde. Kui miski teeb sulle muret, broneeri vastuvõtt lähimale võimalikule ajale — võid tulla ilma ühegi märkmeta. Äkiliste sümptomite, näiteks väga rohke veritsuse või äkilise tugeva valu korral otsi kiiresti abi.