Peaaegu igaühel meist on märkmetes lünki: nädal puhkust, mõni unustatud päev, pikem paus. See on normaalne. Tasub ainult teada, kuidas selliseid lünki lugeda.

Kõige olulisem reegel: puuduv sissekanne on puuduv teave — mitte teave, et midagi ei toimunud.

Päev ilma märkmeta ei ole sama mis päev märkmega „tunnen end hästi“. Kui vaatad mõne aja pärast oma tähelepanekuid üle (või näitad neid arstile), käsitle tühje päevi kui „ei tea“, mitte kui „kõik oli korras“. Tühjade päevade lugemine headena võib pilti moonutada — mis suunas, ei ole teada, sest just seda ei pandud kirja.

Seepärast aitavad kolm erinevat liiki sissekannet: „mul on sümptom“, „mul ei ole sümptomit“ (väärtuslik sissekanne!) ja — kui täidad tagantjärele — „ei mäleta“. Lühike märge „valu ei ole“ ütleb rohkem kui tühi päev. Ja kui täiendad midagi mõne päeva pärast, märgi, et see on täiendus — näiteks kuupäevaga, millal sissekannet täiendasid. Nii eristate sina ja arst selle päeva tähelepanekut sellest, mida mälu järgi meenutad.

Kas lüngad muudavad sinu märkmed väärtusetuks? Ei. Ka ebaregulaarsed märkmed aitavad märgata korduvaid asju ja valmistada visiidiks küsimusi ette. Sa ei pea ka midagi „tasa tegema“ — aus sissekanne lünkadega on parem kui vägisi täiendatud. Regulaarsus on kasulik harjumus, mitte kohustus.

Ja reegel, mis on kõigist olulisem: märkmed ei ole kunagi pääse arsti juurde.

Kui miski teeb sulle muret, broneeri aeg esimesel võimalusel — võid tulla ilma igasuguste märkmeteta. Äkiliste sümptomite korral, nagu väga tugev veritsus või äkiline tugev valu, otsi abi kiiresti.