Valu alakõhus ja vaagnas võib pärineda eri kohtadest: suguelunditest, kusepõiest, sooltest, aga ka lihastest, närvidest ja lülisambast. Ainult tunde järgi ei saa põhjust ära tunda. Sinu ülesanne ei ole diagnoos, vaid vaevuste kirjeldamine. Hea kirjeldus aitab arsti tõesti ja selle saab ette valmistada igaüks meist.

Piisab, kui vastad endale mõnele küsimusele:

Kus valutab? Ühel küljel, keskel, madalal häbemeluu kohal? Kas valu „kiirgub“ kuhugi — ristluusse, kubemesse, reide?

Millal valutab? Mis ajast see kestab? Kas valutab pidevalt või hoogudena? Kas valu on seotud menstruatsiooni, suguühte, urineerimise või roojamise, liikumisega?

Milline see valu on? Tuim, terav, krambitaoline, suruv? Tugevam kui miski, mida tunned (nt tavalised menstruatsioonivalud)?

Mis seda muudab? Kas miski toob leevendust (asend, soojus, valuvaigisti) ja kas miski teeb seda hullemaks?

Mida see raskendab? Und, tööd, liikumist, intiimelu?

Sa ei pea kõigele vastust teadma — iga vastus aitab. Võid need paberile või telefoni kirja panna, aga sama hästi võid lihtsalt rääkida: märkmed on abivahend, mitte visiidi tingimus.

Üks asi on kogu kirjeldusest olulisem: valu, mis kestab, kordub või piirab sinu elu, väärib arstivisiiti — broneeri aeg esimesel võimalusel, selle asemel et oodata, kuni õpid seda „paremini kirjeldama“.

Erakorraline abi: äkiline, väga tugev valu — eriti koos palaviku, minestamise, püsiva oksendamise või tugeva veritsusega — on olukord, mil tuleb kiiresti ühendust võtta arstiabiga. Raseduse ajal räägi murettekitavast valust kohe ämmaemandale või arstile.

Allikad: [1] NHS — Pelvic pain; [2] RCOG — Long-term pelvic pain (teave patsientidele).